Ⅰ.Mis on mittepurustav testimine?
Üldiselt kasutab mittepurustav katsetamine heli, valguse, elektri ja magnetismi omadusi, et tuvastada materjali pinnal olevate pinna lähedal asuvate või sisemiste defektide asukohta, suurust, hulka, olemust ja muud sellega seotud teavet ilma materjali ennast kahjustamata. Mittepurustava katsetamise eesmärk on tuvastada materjalide tehniline seisund, sealhulgas see, kas need on kvalifitseeritud või kas neil on allesjäänud kasutusiga, ilma et see mõjutaks materjalide edasist toimivust. Levinud mittepurustava katsetamise meetodid hõlmavad ultrahelikatset, elektromagnetilist katset ja magnetosakeste katset, mille hulgas on ultrahelikatse üks levinumaid meetodeid.
II. Viis levinumat mittepurustavat katsemeetodit:
Ultrahelikatse on meetod, mis kasutab ultrahelilainete omadusi materjalides levimiseks ja peegeldumiseks, et tuvastada materjalide sisemisi defekte või võõrkehi. See suudab tuvastada mitmesuguseid defekte, nagu praod, poorid, suletised, lõtvus jne. Ultraheli defektide tuvastamine sobib erinevate materjalide jaoks ja sellega saab tuvastada ka materjalide, näiteks metallide, mittemetallide, komposiitmaterjalide jne paksust. See on üks levinumaid meetodeid mittepurustavas katsetamises.
Miks sobivad UT-testiks paremini paksud terasplaadid, paksuseinalised torud ja suure läbimõõduga ümarvardad?
1. Kui materjali paksus on suur, suureneb vastavalt ka sisemiste defektide, näiteks pooride ja pragude tekkimise võimalus.
②Sepised valmistatakse sepistamisprotsessi abil, mis võib materjalis põhjustada defekte, nagu poorid, suletised ja praod.
③Paksu seinaga torusid ja suure läbimõõduga ümarvardaid kasutatakse tavaliselt nõudlikes insenerkonstruktsioonides või olukordades, mis taluvad suurt koormust. UT-test suudab tungida sügavale materjali ja leida võimalikke sisemisi defekte, nagu praod, sulundid jne, mis on konstruktsiooni terviklikkuse ja ohutuse tagamiseks ülioluline.
2. LÄBITUMISKATSE definitsioon
UT-testi ja PT-testi kohaldatavad stsenaariumid
UT-test sobib materjalide sisemiste defektide, näiteks pooride, sulgumiste, pragude jms tuvastamiseks. UT-test suudab tungida materjali paksusesse ja tuvastada materjali sees olevaid defekte, kiirates ultrahelilaineid ja võttes vastu peegeldunud signaale.
PT-test sobib materjalide pinnal olevate pinnadefektide, näiteks pooride, sulgumiste, pragude jms tuvastamiseks. PT-testimine tugineb vedeliku tungimisele pinnapragudesse või -defektidesse ning värviarendajat kasutatakse defektide asukoha ja kuju kuvamiseks.
UT- ja PT-testidel on praktilises rakenduses oma eelised ja puudused. Paremate testimistulemuste saamiseks valige sobiv testimismeetod vastavalt erinevatele testimisvajadustele ja materjali omadustele.
3. Pöörisvoolu test
(1) Sissejuhatus ET-testi
ET Test kasutab elektromagnetilise induktsiooni põhimõtet, et viia vahelduvvoolu kandev testmähis juhi lähedale, et tekitada pöörisvoolusid. Pöörisvoolude muutuste põhjal saab järeldada töödeldava detaili omadusi ja olekut.
(2) ET-testi eelised
ET-test ei nõua kokkupuudet töödeldava detaili või keskkonnaga, tuvastuskiirus on väga kiire ja sellega saab testida mittemetallilisi materjale, mis võivad tekitada pöörisvoolusid, näiteks grafiiti.
(3) ET-testi piirangud
See suudab tuvastada ainult juhtivate materjalide pinnadefekte. Läbiva mähise kasutamisel ET jaoks ei ole võimalik defekti täpset asukohta ümbermõõdul kindlaks määrata.
(4) Kulud ja tulud
ET Testil on lihtsad seadmed ja suhteliselt lihtne kasutada. See ei vaja keerulist väljaõpet ja suudab kohapeal reaalajas kiiresti testida.
PT-testi põhiprintsiip: pärast detaili pinna katmist fluorestsentsvärvi või värvilise värvainega tungib penetratsiooniaine kapillaartoime abil pinna avadesse; pärast liigse penetratsiooniaine eemaldamist detaili pinnalt saab detaili pinnale kanda ilmutit. Samamoodi tõmbab ilmuti kapillaari toimel ligi defekti jäänud penetratsiooniaine, mis imbub tagasi ilmutisse. Teatud valgusallika (ultraviolettvalguse või valge valguse) all kuvatakse penetratsiooniaine jäljed defektis (kollakasroheline fluorestsents või erkpunane), tuvastades seeläbi defektide morfoloogia ja jaotuse.
4. Magnetiliste osakeste testimine
Magnetosakeste testimine on laialdaselt kasutatav mittepurustav testimismeetod juhtivate materjalide pinna- ja pinnalähedaste defektide, eriti pragude tuvastamiseks. See põhineb magnetosakeste ainulaadsel reageerimisel magnetväljadele, mis võimaldab tõhusalt tuvastada pinnaaluseid defekte.
5. Röntgenuuring
(1) Sissejuhatus RT-testi
Röntgenikiirgus on äärmiselt kõrge sageduse, äärmiselt lühikese lainepikkuse ja suure energiaga elektromagnetlained. Need suudavad tungida läbi objektide, mida nähtav valgus ei suuda läbistada, ning läbitungimisprotsessi käigus materjalidega keerulisi reaktsioone läbi viia.
(2) RT-testi eelised
RT-testi saab kasutada materjalide sisemiste defektide, näiteks pooride, pragude jms tuvastamiseks ning seda saab kasutada ka materjalide struktuurilise terviklikkuse ja sisemise kvaliteedi hindamiseks.
(3) RT-testi põhimõte
RT-test tuvastab materjali sees olevaid defekte röntgenikiirte kiirgamise ja peegeldunud signaalide vastuvõtmise teel. Paksemate materjalide puhul on UT-test tõhus vahend.
(4) RT-testi piirangud
RT-testil on teatud piirangud. Oma lainepikkuse ja energiakarakteristikute tõttu ei suuda röntgenikiirgus tungida läbi teatud materjalide, näiteks plii, raua, roostevaba terase jne.
Postituse aeg: 12. aprill 2024